Tegevusteraapiaga õpetatakse liigeseid säästvaid tööasendeid. Liigesekulumus areneb aeglaselt aastate jooksul.
Kõige värskemad Liigume uudised otse sinu postkasti Mõõdukas liikumine ja parafiinravi Liigesekulumise tõttu lausa tubaseks jääda ja liikumisest loobuda ei tohi, sest see jätaks liigesed ilma vajalikest toitainetest ja süvendaks haiguse kulgu.
Küll aga tuleb konarlikuks muutunud kõhre säilitamiseks jälgida, et füüsiline koormus oleks mõõdukas. Kasu toovad võimlemine, jalgrattasõit, ujumine, vesiaeroobika, kiirkõnd jms. Et haiguskulgu kergendada, tuleks tingimata üleliigsetest kilodest vabaneda.
Tõsi, sõrmeliigeste osteoartroosi korral kaalulangetamine erilist efekti ei anna, kuid takistab haiguse arenemist näiteks põlveliigestes.
Samal eesmärgil tuleks lõpetada ka tugevalt traumeerivate spordialadega tegelemine, eriti kui liigesekulumisel on geneetiline eelsoodumus. Glükoosamiin on toimeaine, mis väidetavalt taastab liigesekõhre. Teaduslikult seda toimet tõestatud aga liigeste poletikust, ometi on reumatoloogid täheldanud, et selle preparaadi tarvitajatel haigusnähud leevenevad. Kindlasti tuleks peale glükoosamiinikuuri teha liigeseharjutusi, sest vaid liikumise abil pääseb vajalik toimeaine liigestesse.
- Galerii Enamlevinud luu- ja liigesehaigused Inimese luud, liigesed, lihased, kõõlused ja liigesesidemed moodustavad toese.
- Spb liigeste ravi
- Polve valus hommikul
- Marika Jürgenson,
- Liigesepõletik | Haiguste ABC - kuldmokk.ee
- Enamlevinud luu- ja liigesehaigused «
- Kindlad liigesed kogu keha pohjustab ravi folk oiguskaitsevahenditega
Labakäte osteoartroosi korral aitab hästi valu leevendada parafiinravi. Individuaalse raviskeemi nii valude leevendamiseks, liigesekõhre säästmiseks kui ka liigeste liikuvuse säilitamiseks määrab arst.
Liigeseid moonutav põletik Reuma on liigeste poletikust mõiste, mille all mõeldakse rändavat valu luu-liigese-lihasesüsteemis. Samas on reuma või reumatismi all läbi ajaloo mõistetud ka lapse- ja noorukieas algavat angiinijärgset haigestumist reumapalavikkumille tagajärjel haigestub süda ja tekivad reumaatilised klapirikked. Igal reumatoloogilisel haigusel on oma nimi: reumatoidartriit, anküloseeriv spondülartriit, psoriaatiline artriit, juveniilne idiopaatiline artriit, reaktiivne artriit, süsteemne luupus, Wegeneri granulomatoos jne.
Artriit on liigesepõletik ja erinevaid põletikulisi liigesehaigusi on palju. Reumatoloogilisi haigusi on teada kokku üle Üldjuhul on tegemist autoimmuunsete krooniliste haigustega, millel on geneetiline eelsoodumus. Et haigus vallanduks, peavad geneetilisele eelsoodumusele lisaks toimima ka mitmed muud riskitegurid: bakteriaalsed ja viirusinfektsioonid, keskkonnamõjurid ja kahjulikud harjumused.
Reumatoidartriidi tõestatud riskifaktor on näiteks suitsetamine. Kõige sagedasem autoimmuunne liigesepõletik — reumatoidartriit — väljendub tavaliselt sümmeetrilise liigesevalu ja -tursega.
Haigus algab sageli just väikestest liigestest labakäedkuid võib esmaselt väljenduda ka näiteks põlveliigestes. Tüüpiline sümptom on hommikune liigesejäikus, mis võib kesta tunde. See on piisav põhjus kohe reumatoloogi juurde minna, sest mida varem haigusele jälile saadakse, seda paremad on ravitulemused.
Nõuanded teemal: Reumatoloogia
Ekslikult arvatakse, et reumatoloogiline haigus on midagi sellist, mis käib kaasas vanadusega. Haigestumise eest pole aga kaitstud üheski vanuses inimene.
Olenevalt haigusest erineb vaid ealine ja sooline eelistus: mõned haigused avalduvad rohkem noores eas, teised tabavad enim naisi jne. Tõsiseks probleemiks on lapseea krooniline liigesepõletik — kindla tekkepõhjuseta, tihti hiilivalt algav pikaajaline ning küllaltki ettearvamatu kulu ja ravile alluvusega reumaatiline haigus.
Selle väljakujunemises etendavad oma osa väliskeskkonna tingimused, pärilik eelsoodumus, läbi põetud infektsioonid ja paljud muud tegurid. Sagedamini haigestuvad tütarlapsed, suhteliselt tihti algab protsess 1—3 aasta vanuses või puberteediperioodis. Selle haiguse korral on väga oluline alustada ravi võimalikult varases staadiumis. Tähtsal kohal erinevate liigesepõletike ravis on haigelt kohalt koormuse äravõtt ning mittesteroidsed põletikuvastased ravimid enimkasutatavad on diklofenak ja ibuprofeen vastavalt lapse kehakaalule.
Kroonilise artriidi korral kombineeritakse konkreetse lapse haigusest sõltuvalt mitmesuguse toimemehhanismiga ravimeid, taastusravi protseduure ning vajadusel kirurgilist vahelesegamist ehk põletikulise sünoviaalmembraani eemaldamist. PODAGRA Podagra tekib, kui raskestilahustuvat kusihapet uraati koguneb verre nii palju, et see hakkab liigeste poletikust nõelakujulisteks kristallideks.
Liigeses põhjustavad kristallid äkilise põletikureaktsiooni, mis avaldub liigese turse, punetuse ja valuna. Kuseteedes võivad kusihappekristallid sadeneda neerukivideks. Podagra on sagedam keskealistel meestel. Naistel seostub see enamasti kõrgvererõhutõve ravimitega või mõne muu haigusega. Eestis on umbes podagrapõdejat. Podagra võib tekkida mitmel liigeste poletikust.
Diureetikumipodagra on tänapäeval sage. See on kõrgvererõhktõve ravis kasutatavate diureetikumide ehk kuseajatite kõrvaltoime. Toidu-podagra on tingitud ülesöömisest ja alkoholi, eriti õlle joomisest. Ainevahetuslik podagra on üldise ainevahetushäire üks avaldus, teised on liigeste poletikust, suhkurtõbi, vererasvade suur sisaldus ja kõrgvererõhktõbi. Teisene e sekundaarne podagra on tingitud mõnest muust haigusest, näiteks neerutõvest, polütsüteemiast või psoriaasist.
Ülikute podagra on tuttav ajaloost, kuna mõned riigimehed, kirikuvürstid ja teised kõrgesse ametisse tõusnud mehed hankisid endale podagra külluslike elukommetega.
Sageli haigestuvad ka teised varbaliigesed, hüppeliigesed ja jalapöiad. Podagra võib tabada mis tahes liigest, kuid peamiselt neid, mis on rohkem koormatud.
Podagrahoog võib olla väga äge, kuid enamasti on see üsna kergekujuline. On iseloomulik, et hoog algab järsku ja vaid ühest liigesest.
Esimesed hood paranevad täiesti ära. Ilma ravita võib podagra levida mitmesse liigesesse ja lõpuks põhjustada paljude liigeste raske kahjustuse ning invaliidsuse. Ravimata podagra kahjustab ka neerusid. Diagnoosi kinnitamiseks võetakse liigesevedelikust nõelaga proov, milles mikroskoobiga nähakse uraadikristalle. RAVI Äkilise podagrahoo raviks on liigese puhkus, jääkott ja valuvaigisti. Kõige tõhusam podagrahoo ravi on liigesesse süstitud steroidhormoon. Kui oled haigestunud podagrasse, on Sul põhjust juba esimese podagrahoo järel hakata pidama podagradieeti.
Liigeste poletikust on kõige olulisem vältida toiduaineid, millest tekib kusihape. Umbes pooltele kõigist podagrahaigetest piisab dieedist, ilma et oleks vaja võtta ravimeid. Kui tarvitate diureetikume või diabeediravimeid, paraneb podagra vähehaaval ka ilma muu ravita, kui on võimalik neid ravimeid teistega asendada.
Kui dieedist raviks ei piisa või Sa ei soovi dieeti pidada, määratakse Sulle pärast kolmandat podagrahoogu ravimid, mis vähendavad vere kusihappesisaldust. Allopurinool on väga tõhus. Seda kasutatakse umbes aasta jooksul iga päev, seejärel liigeste poletikust proovida dieeti ilma ravimiteta. Paljudele on püsiraviks küllaldane üks tablett nädalas või lühiaegne ravikuur suurema söömingu puhul. Probenetsiid viib kusihappe verest ja kehast kusega välja.
Enamlevinud luu- ja liigesehaigused
See on hea ravim, kuid ravi alguses tuleb iga päev kasutada söögisoodat 1 teelusikatäis 4 korda päevas umbes paari nädala jooksul, et liigne uraat ei sadeneks neerukivideks.
Raskusi võib tekkida, kui ravimid põhjustavad kõrvaltoimeid ja neid ei saa kasutada. Rohkesti puriine sisaldavad ja ainult vähehaaval söödavad toiduained: kala; liha; oad, herned, soja, spargel, seened. Muud ohtlikud ained: kõik alkohoolsed joogid, eriti õlu; atsetüülsalitsüülhapet aspiriini sisaldavad palaviku- jt ravimid. Sellesse haigestub igal aastal umbes poolsada täiskasvanut Eestis.
Troksunazin aitab liigesevalu sagedamini haigestuvad 60—aastased naised ja kõige harvem noored mehed. See ei ole pärilik haigus, kuid kalduvus haigestuda on kergelt pärilik. Teised reumatoidartriiti soodustavad tegurid on eelnenud sünnitus, nakkused ja võimalik, et ka liigeste vigastused.
Reumatoidartriidi põhjust ei teata, kuid seda liigeste poletikust autoimmuunseks liigeste poletikust, mille puhul keha immunoloogiline kaitse on vääralt suunatud keha enda kudede vastu.
Reumatoidartriit on liigesekesta sisekihi põletikuline kasvajataoline vohamine. Kui tekib liigesekesta põletik, hakkab liigesekest, mis tervena on õhuke, paksenema. Sellesse kasvab uusi veresooni ning koguneb mitmesuguseid põletikurakke. Ergastatud põletikurakud eritavad enda ümber põletiku virgatsaineid mh interleukiinid, prostaglandiinid, TNFmis verega levivad kõikjale ning põhjustavad üldisi põletikunähte.
Need on väsimus, palavik, isutus, üldine pahaolu. Põletiku korral kiireneb sete ja tõuseb CRP. Põletikuline kude kasvab ja levib piki liigesekõhre ja luu pinda, uuristades-söövitades oma teel kõhre, luud ja liigesesidemeid. Tagajärjeks on liigeseosiste hävimine, erosioonide e uurete teke ja liigese talitlushäire. Põletik kahjustab ka kõõluseid ning aastate jooksul kujunevad reumatoidartriidile iseloomulikud deformatsioonid moonded.
Liigesepõletiku nähtavaim tunnus on turse, liigeste poletikust on tingitud liigesesse öösel kogunevast tursevedelikust ja liigesekesta paksenemisest.
Äge põletik põhjustab samuti naha paikse punetuse ja kuumenemise. Turset täheldatakse alguses peamiselt sõrmedes ja randmetes.
Tekkepõhjused on erinevad, samuti võivad välised haigustunnused ja lapse kaebused olla erineval määral väljendunud — haiguse raskus on varieeruv. Liigesepõletikku võivad põdeda igas vanuses lapsed väga harva siiski esimesel elupoolaastal. Liigesepõletikku tuleks kahtlustada, kui laps kaebab ilma teadaoleva traumata valu või ebamugavustunnet liiges t e piirkonnas, hakkab jäset säästma eriti hommikul või pärast lõunast und ehk pikemat rahuperioodi või kui on näha liigese paistetust. Kõigi liigeste poletikust ilmingute esinemisel on vaja last näidata arstile. Kiiresti tuleks arsti poole pöörduda siis, kui tugiaparaadi kaebustega koos ilmneb palavik ning halvenevad lapse üldine enesetunne ja söögiisu.
Kõige iseloomulikumal juhul ongi reumatoidartriit varvaste ja liigeste poletikust liigeste haigus, kuid see võib levida kõigisse jäsemeliigestesse, aga ka lõualiigestesse ja lülisamba kaelaossa.
Alguses on üldine haiglane tunne, väsimus, hommikune liigesejäikus. Üldseisund halveneb sedamööda, mida rohkem liigeseid on haigestunud ja mida kiirem on sete.
Sagedamini on reumatoidartriit siiski pikaajaline, isegi aastakümneid kestev haigus. Kõhre ja luu uuristamine algab juba nädalate jooksul. Aastatega uurded laienevad ja ilmuvad üha uutesse liigestesse.
Kauakestev põletik närtsitab kudesid: nahk õheneb, lihased liigeste poletikust, luu hõreneb ja vere hemoglobiin langeb. Kõige rohkem teevad tüli jäsemete suurte liigeste puusa, põlve, õla ja lülisamba kaelaosa kahjustused. Ka labakäte väikeste liigeste kahjustus segab tööd ja toimetulekut. Ehkki liikumine ja liigutused on suuresti häiritud, peab suurem osa haigetest — ehkki küll mitte kõik — suurimaks mureks valu. Vaevalt et haigel tuleb mõne muu haiguse korral kannatada valu peaaegu kõigis liigestes peaaegu iga päev peaaegu poolsada aastat.
Kauakestnud reumatoidartriidi puhul võib olla häireid ka teistes elundites.
Silmade, suu ja suguelundite limaskesta kuivamine on tingitud Sjögreni ehk kuivuse sündroomist. Väikeveresoonte liigeste poletikust tingitud reumatoidsõlmed võivad kasvada küünarnukkide, sõrmede või istmiku ümbrusse. Valgesõrmsus ehk Raynaud´ tunnus on märk veresoontekahjustusest. Kopsudes võivad tekkida kopsukelmepõletik, reumatoidsõlmed, healoomuline armkude või raske ja kiiresti arenev alveoolide kopsusompude sidekoestumine. Amüloidoos on pikaajalise aktiivse põletiku tagajärg, põletikuvalgu amüloidi ladestumine neerudesse ning teistesse elunditesse ja kudedesse.
Amüloidoosi sage tüsistus on neerupuudulikkus, mida reumatoidartriidi õige raviga on võimalik ära hoida. Olulised tunnused on liigesetursed eriti sõrmedes ja randmetes, kiirenenud sete, reumatoidfaktor ja CCP tsüklilise tsitrulleeritud peptiidi vastased antikehad veres. Reumatoidartriidi äratundmise hõlbustamiseks kasutatakse klassifikatsioonikriteeriume liigitustunnuseid.
Kui haigel esineb neli tunnust seitsmest, võib tema haigust pidada reumatoidartriidiks. Märgiks immuunvastuse häirest on reumatoidartriidihaigete veres sageli reumatoidfaktor, vahel ka teised autoantikehad, eriti anti-CCP.
Ehkki reumatoidfaktor on saanud nime just reumatoidartriidilt, mille põdejatel see avastati, ei esine seda kõigil haigetel. Mõnedel reumatoidartriidihaigetel on reumatoidfaktor veres kogu aeg, teistel vahetevahel ja kolmandatel mitte kunagi.
Reumatodfaktorit leitakse vahel ka teiste haiguste põdejatelt ja mõnikord ka täiesti tervetelt. Seega reumatoidartriiti on võimalik diagnoosida ka ilma reumatoidfaktori olemasoluta. RAVI Reumatoidartriiti ravitakse ravimite, lõikuste, füsioteraapia ja tegevusteraapiaga. Kuna haigus kestab aastakümneid, on tähtis, et haiged saaksid võimalikult palju teadmisi haigusest, selle ravist ja ravimite kõrvaltoimetest.
Oma haigust tundva patsiendina võid pöörduda ravile õigel ajal ja vajaduse korral soovitada arstile meetmeid, mis Sind on hästi aidanud.
Reumatoidartriidi ravimite seas on kõige tähtsamal kohal haiguskulgu parandavad kuluravimid e nn baasravimid kuld; hüdroksüklorokiin; sulfasalasiin; tsütostaatikumid e rakutõkestid, treksaan, asatiopriin, tüklofosfamiid, kloorambutsiil, tsüklosporiin jt. Neid nimetatakse ka haigust modifitseerivateks ravimiteks HMR. Kuna reumatoidartriit on olemuselt põletikurakkude vohamine liigeste poletikust, kasutatakse pikaajaliseks raviks teiste seas ka kasvajavastaseid ravimeid, tsütostaatikume suhteliselt väikses annuses.
Vastas dr Kati Otsa
Kuluravimite toime avaldub aeglaselt ja neid ravimeid tarvitatakse kaua, aastaid. Kuluravimite mõju on seda suurem, mida varasemas haigusjärgus neid rakendatakse. Tänapäeval kasutatakse kohe haiguse alguses mitut kuluravimit korraga kombineeritud immuunmodifitseeriv ravi. Ravimitel võib olla kõrvaltoimeid, seetõttu tuleb mõnekuiste vaheaegadega korrapäraselt teha kontrollanalüüse ja kohtuda arstiga. Pikaajalist ravi talutakse üldiselt hästi.
Haigus ise on mürgisem kui ravimid. Liigesepõletiku ravimite kasu on võimalikest kõrvaltoimetest kindlalt suurem. Kiiretoimelised valu ja põletiku ravimid on neerupealiste steroidhormoonid prednisoloon, metüülprednisoloon ning mittehormonaalsed valu- ja põletikuravimid diklofenak, ibuprofeen jt.
Erinevalt kuluravimitest tarvitatakse neid ravimeid lühiajaliste kuuridena, sest valesti palju liigeste poletikust kaua kasutades on neil raskeid, isegi eluohtlikke kõrvaltoimeid maoverejooks jt.
Paljusid nendest ravimitest saab kasutada nii süstina, suu kaudu, välispidiselt kui ka pärasooleküünaldena. Kasutusele on tulnud ka seedetraktile vähem ohtlikud põletiku- ja valuvaigistid — koksiibid rofekoksiib, tselekoksiib, etorikoksiib jt. Väga tugevate liigesevalude puhul saab arst määrata tugevatoimelisi, otse kesknärvisüsteemi toimivaid valuvaigisteid.
Liigesesüstid steroidhormoonidega aitavad paremini siis, kui põletik liigeses on kestnud vaid vähe aega. Üks tähtsamaid ravisoovitusi on, et pöörduksid sellise arsti poole, kes oskab ja soovib teha liigesesüste siis, kui selleks on vajadus. Lõikusraviga liigeste poletikust eemaldada ravimitele allumatu põletikukoe ning parandada juba kahjustatud liigeseid.
Tehisliigestega saab ära hoida raske puude. Füsioteraapia on osalt valuravi, osalt liikuvuse säilitamine liikumisravi abil, sealhulgas iseseisvate harjutuste õpetamine. Tegevusteraapiaga õpetatakse liigeseid säästvaid tööasendeid. Eriliste lahastega vähendatakse liigesevalu ning takistatakse liigeste väärasendite teket.
Liikumisraviga hoitakse vormis kroonilise haige töö- ja toimetulekuvõimet.
Liikumisravi on üldravi tähtis osa ja sellega tuleb arvestada haiguse algusest peale.